Aapo Pukk’i meenutused Silvia Jõgeverist

Seda briketihunniku joonistust vaadates leian end teiselt korruselt, kust vasakult viis trepp alla. Päris vasakule jäi kompositsiooniklass. Suur kompositsiooniklass. Paremale pildi vaatajast jäi õpetajate tuba. Seal käisime harva. Otse ees briketihunniku kõrval paistab ukseava. See viib koridori, mis vasakule minnes viib läbi kogu lastekunstikooli. Sama koridori alguses, paremat kätt oli Silvia Jõgeveri klass. See oli püha paik. Sest Jõgever oli isiksus – tugev, sõnakas, otsekohene, hooliv, range, kasvatav, vaatas otse silma ja nõudis tööd.
Minu kõige eredamad elamused ongi pärit Silvia Jõgeveri klassist. Seal oli alati kord majas: klassiuks kinni ja seest kostis ainult vaikust. Ainuke rääkija oli õpetaja. Ja kui julgesid sisse piiluda, siis käis seal alati töö. Väikeses ruumis olid tumedad maalimislauad tihedalt üksteise kõrval, tahvlid püsti ja värvikarbihoidja laua küljes. Lauad ise olid tumedad mis tumedad lugematuid kordi sinna valgunud ja töölt välja pintseldatud akvarellist, täis knopkaaukusid ja sagedasti kasutatud aknakleepribade jälgi. Ei tulnud kõne allagi, et Jõgeveri tundi võis kunagi hilineda. Olgu või, et tulin Tolstoi tänavalt läbi linna ja tund algas täpselt 8.15. Kellaajaga võin nii paljude aastate taha eksida, aga tunnetes mitte.
Kuidas me tema tundi tahtsime minna! Miks me sinna kippusime, seal püsisime, alati tagasi ihkasime ja miks ma seda täna veel nii väga taga igatsen?
Sest Jõgever jutustas lugusid, õuduslugusid. Tunnis hoidis ta meid vagusi ilmselt sellega, et lubas tunni lõpus meile järjejuttu edasi rääkida. Iga kord alustas ta lugu uuesti, aga lõpp venis aina kaugemale. Lugu oli näiteks Rohelisest Vanamehest, kes elas koopas. Koopa seinad olid oranžid, savisest materjalist. Rohekas suits valgus mööda koopapõrandat laiali. Nurgas istus sadu aastaid seal konutanud roheliste pikkade juustega mees, nägu lilla, sõrmed kollaste krussikeerdunud meetritepikkuste küüntega.
Jõgever oli meister selliste lugude peale. Tema värvikad kirjeldused ja pilt temast endast klassinurgas istumas toovad mulle meelde, kuidas Agatha Christie oli vastanud pärimisele, kas ta ise oleks võimeline nendeks mõrvadeks, mis ta kirja on pannud, et ta poleks iialgi suutnud neid mõrvu kirjeldada, kui poleks olnud võimeline neid toime panema. Nii näen ka Jõgeveri. Ta oli võimeline kõiki neid meile jutustatud pilte ka maalima. Kui ma hiljem tema enese maalikunsti tundma õppisin, hakkasin mõistma ka tema värvide jutustust, toonide teatraalsust, valguse ja varjude kõnet, romantikat. Me armastasime Jõgeveri ja me kartsime teda.
Aastaid hiljem tänaval kohtudes tundis ta siiralt huvi mu käekäigu vastu kunstnikuna. Oma maalimise põhja olen saanud temalt. Must ei ole värv, oranži ära puhtalt kasuta. Liigu tumeduselt heleduse poole. Segatud toonile ei saa tulla peale segatud tooniga. Kuldsed klassikalised tõed, mida nüüd ise õpetan neile, kellel see peatükk on vahele jäänud.

 

Allikas: aapopukk.com

Lisa kommentaar