Laagriaastatel lõdvenenud sidemed Tartu sõpruskonna liikmete vahel hakkasid taas tugevnema peale väljasaadetute, eelkõige Ülo Soosteri tagasipöördumist. 1956.a jõudsid vangid laagrist koju. Kevadel saabus Eestisse Ülo Sooster /…/ Ta abiellus, proovis edutult leida elu- ja töökohta kodumaal ning astuda ENSV Kunstnike Liitu. 1957.a on ta juba Moskvas (Soosteri kataloog).

Ülo Sooster oli vägagi tähtis kuju tema Eestis olevatele kunstnik-sõpradele. Tema toetus, julgus, värsked mõtted ja ideed olid paljude jaoks elustavad ja andsid jõudu jätkata, sest peale sõda ja laagriaastaid oldi sageli kapseldunud ning ebakindlad. Niisugune üksteise toetamine oli ära lõppenud selleks ajaks, kui me Venemaalt tagasi tulime. Siis oli juba mingisugune “Tartu vaim” ja “Tallinna vaim” ja mingisugused eraldused. Ülo aga oli Tartu ja Tallinna vahel justkui ühendav lüli. Kui Ülo tuli, siis oli selline tunne, nagu poleks neid vahepealseid aastaid olnudki. (OHAKAS 2002)

Moskvasse minek ei saanud takistuseks ka Soosteri ja Ohaka vahelisele sõprusele ja kontaktidele. Jõgever olevat rääkinud, et kui Sooster käis Eestis ja läks Tartusse, siis Valdur olevat alati mõne aja pärast Tartusse sõitnud uurima, mida Ülo rääkis, mis töid kaasa tõi, millised need välja nägid.  /—/  Valduriga olid nemad (Soosteriga) väga lähedastes suhetes. Iga kord kui ta Eestisse tuli, läks ta kõigepealt Valduri juurde, siis Meedi [Soosteri õde – L.P.] juurde. (OHAKAS 2002) Sama tähtsaks kui Soosteri  viibimisi Eestis, võib pidada ka tema sõprade külaskäike Moskvasse, mis avasid uimasest Nõukogude Eesti kunstielust tulnutele tõelise underground kunstimaailma. Teiseks tasandiks oleks Tartu sõprade Moskvaskäigud, kus Soosteri isiksuse vahetu mõju kõrval mängisid rolli ka välised tegurid(näitused, raamatukogud, Soosteri sõprade kunst, sõprade seltskond, teisipäevad Krassini tänavas jne). /—/ Ü. Sooster kujundas kõigepealt Tartu-Moskva kunstitelje, milles Tartu poolt esindasid tema sõbrad või laagrikaaslased L. Saarts, K. Kärner, V. Janov, S. Jõgever, L. Vallimäe-Mark, H. Viires, V. Ohakas jt. (Tallinn- Moskva)

Üks tihedamaid Soosteri külalisi Moskvas oligi Valdur Ohakas koos abikaasa Eetlaga. Tänu Ülole, tema sõbrad, tuttavad ja need, kellest tema rohkem lugu pidas, muutusid ka meie sõpradeks ja tuttavateks, kellest ka meie hakkasime lugu pidama, sest me vaatasime neid läbi Ülo silmade. Nii oli Ilja Kabakoviga. Siis oli Erik Bulatov , üks paremaid vene kunstnikke (OHAKAS 2002).

Ülo ja tema sõpradest Moskva kunstnikud mõjusid Tartu sõpruskonna tegelastele oma loominguga värskendavalt ja julgustavalt, sest nagu juba mainitud ei pakkunud siinne keskkond oma stagneerunud olemusega kunstnikele innustavat pinget. Pärast laagrist vabanemist nappis neil elutempot. Tallinna kunstikliima oli toona soikunud olekus, ebahuvitav. Vangilaagris valitsenud olukord oli olnud palju pingelisem, kui see, kuhu nad nüüd olid sattunud (Tallinn-Moskva). Sidemed Tartu sõpruskonna liikmete vahel olid taas tugevnenud ja tunti teatavat ühtsust. Nii oligi tekkinud nn Tartu grupp, mille tuumiktegelaseks Ülo Sooster. 1958.-1959. aastast alates tegutses Tartus rühm kunstnikke, kelle tegevus rühmitusena on tänini  jäänud kunstiloolaste tähelepanu alt kõrvale. Rühmituses olid viimaste “Pallases” õppinud kunstnike hulka kuulunud  Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires. (Soosteri kataloog)

Aina tuntavamaks muutus rühmituse liikmete soov ja vajadus nõukogude tingimustes ühiselt välja astuda. 60-ndail leiavad noored kunstnikud, kellel ühine huvi kunsti uuenduste ja avangardse kunsti vastu, et ühiselt on kergem alustada ja vastandada end ametlikule kunstipoliitikale(TALVISTU 1997: 9). 1960.a sai teoks Soosteri idee ühisnäitusest. Näituse peamiseks organiseerijaks  oli Silvia Jõgever, kelle eestvedamisel rühma tööd Tartu 8.Keskkooli ruumidesse üles pandi. Näitus oli üleval 1.septembrist – 11.oktoobrini /—/ Ekspositsioon tekitas suurt huvi väljaspool kooli, sest seal esitatu erines oluliselt tavalistest näitustest. “See oli hele ja helge—vabade inimeste kunst,” meenutas H.Viires. Kuid kõik vastukajad polnud sugugi positiivsed. Oktoobri algul jõudsid sõpruskonnani kuuldused, et näituse peale on kaevatud ning “nõukogude vastase grupi”tegevust arutati partei linnakomitees ja KGB-s /…/.Ühtki kunstnikku otseselt ei karistatud, küll aga ahistati vaimu.

1960. aasta näitus oli osalenud kunstnike jaoks väga tähtis. Vist esmakordselt tundsid need elust muserdatud loojad end ühtse rühmana. Eredalt tuli ilmsiks nende kunstiliste püüdluste ja tõekspidamiste sarnasus ning erinevus ametlikust kunstist. /—/ 1960. aasta tähistab kõigi jaoks väga produktiivse  ja huvitava aja algust (Soosteri kataloog).

Kuigi Ohakale sai aina omasemaks eelpool nimetatud eemalehoidmine institutsioonidest ja organisatsioonidest, pidas ta siiski oluliseks Kunstnike Liitu astumist. Ohaka toimikus säilinud dokumentidest võib välja lugeda, et 1958.a on tema vastuvõtmist ENSV Kunstnike Liidu liikmeskandidaadiks soovitanud R.Uutmaa, 1959.a L.Mikk, R.Uutmaa ja A.Peek (TOOM 1977). Liidu liikmeks sai ta 1962.a  peale nelja-aastast avalduste ja soovituskirjade esitamist. Kunstnike Liitu kuulumisest ei sõltunud Ohaka sõnul just palju: Vaid see teadmine,et oled võrdne võrdsete hulgas.  Majanduslikud vahendid ateljee rajamiseks ja maalitarvete ostmiseks tuli ikka endal leida. Kunstnike Liitu kuulumise eelistena on Ohakas nimetanud laenu võtmise võimalust abikassast  ja töölepingute kiiremat ja hõlpsamat sõlmimist (PIKKUS 1993).